Giacomo Leopardi valitud teosed

Itaalia 19. sajandi luule suurkuju Giacomo Leopardi köidab ja raputab lugejat oma vapustavate kujundite, filosoofilise sügavuse ning ilustamata pessimistliku maailmavaatega, laskmata end suruda ühtegi kindlasse kirjandus- ega mõttevoolu. Harva on kujutlusvõime luules ja proosas suutnud meis nii intensiivselt tekitada ahastust elu mõttetuse ja inimsaatuse ebaõigluse pärast ning samal ajal pannud meid andunult kiinduma selle ilma ilusse ja valusse, elu illusioonidesse ja realiseerimata lubadustesse.
Käesolevad canto’de ja moraalipalade esinduslik valik, Maarja Kangro ühtaegu tundlik ja jõuline eestindus ning põhjalikud kommentaarid pakuvad eesti lugejale suurepärase võimaluse mitte ainult tundma õppida, vaid ka läbi elada Leopardi maailmatunnetust ja ammutada sellest väärtuslikke tõdemusi meie eluks siin ja praegu.

Daniele Monticelli,
Tallinna Ülikooli professor

Giacomo Leopardit (1798–1837) on nimetatud suurimaks itaalia luuletajaks pärast Dantet. Tema luuletusest „Lõpmatus“ teab vähemalt esirida peast iga koolis käinud itaallane ja ilmselt on see üks analüüsitumaid üksiktekste kogu itaalia luules. End ise klassitsistide hulka arvav Leopardi oli Heine, Puškini, Shelley ja Keatsi põlvkonnakaaslane, neist kõigist väiksema maailmakogemuse, aga suurema eruditsiooniga pessimist. Teda on nimetatud üheks süngemaks luuletajaks läbi aegade, peetud Nietzsche ja Becketti eelkäijaks, tema vaimu taaskehastust on nähtud Houellebecqis.