Kirjad Kasahstani vangilaagrist

„Küll ükskord kirjutatakse pakse raamatuid sellest, mis inimestega on tehtud.“ Nii lootis minu ema, kes sellest põrgukatlast ise läbi käis ning 1956. aastal viimaks sunnitöölaagrist vabanes.

Vangilaagrites piinles tuhandeid igas vanuses ja igast rahvusest inimesi, keda koheldi nagu kodutuid loomi. Näljane loom leiab ikka mõne toidupala, aga inimene, keda ümbritsevad trellid, traataed ja püssimehed, on hullemas olukorras. Ning kui talle, „kodumaa reeturile“, on karistuseks määratud 25 aastat, on end inimesena tunda pea võimatu. Lihtne oli inimesi süüdi mõista, veelgi lihtsam oli neil süüd leida! Venemaa suured stepid vajasid „tööloomi“ ja nendest puudust ei tulnud.

Olin kõigest 11-kuune, kui suri minu isa, ning kolmeaastane, kui Vene okupatsioon määras emale 25 aastat sunnitööd Kasahstani vangilaagris. Isegi kuus aastat peale ema vangistamist ei teadnud me veel, kas ta üldse eluski on. Kirjavahetus algas peale Stalini surma 1954. aastal, kui saime emalt esimese venekeelse kirja. See andis lootust teda veel kunagi näha. Ema oli saatnud mitu kirja, aga meieni need ei olnud jõudnud. Algul tohtis ta kirjutada ainult kaks kirja aastas, hiljem kaks kirja kuus. Kõik kirjad läbisid range kontrolli.

Raamatus kirjeldan kaheksat aastat, mil olin oma emast ja emaarmastusest ilma jäetud. Räägin oma pere raskest saatusest, ema vangikaaslaste läbielamistest, mis kirjadest välja jäid, ning enda lapsepõlvest ema ja isata. Raamatus saab näha ka vangide luulet, joonistusi ja illustratsioone, mis annavad sissevaate vangilaagri elukorraldusse ja teostamatutesse unistustesse. Kirjade saatmiseks kasutati igat viimsetki paberitükikest. Tegelikkusest – piinamistest, näljutamistest ja hukkamistest, mida kirjades mainida ei tohtinud – saime teada alles siis, kui ema 1956. aasta lõpus vabanes. Vabastamisel öeldi emale vaid: „Väike eksitus!“ Emaga saime peale tema vabanemist koos veeta vaid kaks aastat, mida pean oma elu üheks kaunimaks ajaks.

Teos annab vanemale põlvkonnale, kelle esivanemad võisid olla sama elusaatusega, võimaluse meenutada kadunud aastakümneid, ja noortele võimaluse mõista ühe põlvkonna traagilisi läbielamisi.