Kogutud luule

Luulekogu. Vihalemma panus eesti luulesse on originaalne, imeteldavalt erandlik. Tema vaimulaad on valdavalt regressiivne, tagasiliikuv. Kompositsioonivõttena rakendab ta läbivalt astendavat parallelismi ehk rahvalaululikku gradatsiooni või selle teisendeid. Kuid seda mitte kujundi tavapärases, vaid harva esinevas tagurpidivormis ehk antikliimaksina. Määravad on liialdav vähendus ehk meioos (hüperbooli ehk üleküllase paisutuse vastand), sõnumi edastamine selle tähtsust järjest tühistava eituse, litootese kaudu. Sellega kaasneb enese mina tahtlik pisendamine – oh mis nüüd mina, tühine tegelane! –, teesklus ja eneseiroonia. Isegi ekstaasis ei samasta lüüriline tegelane end näiteks jumalaga, koguni mitte normaalse inimesega, vaid peab paremaks olla joodik, nukk, veider loomake, ussike või isegi hapukurk. Selle poeetika lahutamatuks osaks on eri liiki koomikavõtted, sageli üsna jantlikud ehk burlesksed, mille olemuseks on alati millegi kõrgemalseisva madaldamise tung.