Kuidas minust sai НАРКОМАН

„Kuidas minust sai НАРКОМАН” on ühe noore eesti mehe narkomaaniks saamise lugu, mis on avaldatud täiesti muutmata kujul. Me ei muutnud midagi – ühtegi sõna, ühtegi tähte, ühtegi koma. See on toores, see on tänav, see on tõde. Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet.

НАРКОМАНi lood vapustavad. Keegi polnud midagi sellist varem lugenud. Nihilisti lugejad nõudsid raamatut ja selle nad nüüd saavad – halastamatu ja täpse sissevaate maailma, mis eksisteerib siinsamas, ometi rebis just НАРКОМАН selle esimest korda varjust välja. Enamik meist polnud kuulnudki sõna fentanüül. Kokku on langenud kolm asja – kirjanduslik võimekus, fenatnüülisõltuvus ja julgus rääkida. See raamat teeb rohkem narkoennetustööd kui Eesti riik siiani suutnud on. – Mudlum

НАРКОМАНi lugedes tuleb meelde populaarse telesaate kohandatud versioon – „Võimalik vaid Eestimaal!”. Aeg tunnistada, et küür on kahtlemata see, mis meid eriliseks teeb – see on viimasest Kopli trollist leitud Eesti Nokia. – Helen Hindpere

Kui ta sulle tänaval vastu jalutaks, ei märkaks sa temas midagi erilist. Ta on noor, kõhnema kehaehitusega (nad kõik on) mees, eestlane. Ta nimi on НАРКОМАН ning ta elab Tallinnas – aga ühes teises Tallinnas, Tallinnas, mis on meie kõigi ümber, aga mida enamus meist kunagi ei näe ega koge. Sinna varjatud linna on võimalik osta pilet, väga lihtsalt ja ainult kümne euro eest. See on see, kui palju maksab doos küüru selle Tallinna tänaval, kus enamus meist elab ja liigub. НАРКОМАН müüb sulle sinna maailma pileti 15 euroga: see on see, kui palju maksab raamat, mida sa käes hoiad. Mida sa selle üleäänud 5 euro eest ostad, võid sa nüüd küsida. Selle eest ostad sa oma elu, sest 10-eurose piletiga sa selles maailmast siia tagasi ei tule. Ei ole üldse halb diil, ütleks mina. – Tarmo Jüristo