Minek ja loits

Olavi Paavolainen (1903–1964) ütleb kohe alguses, et tegu pole reisiraamatuga, vaid raamatuga suurest rahutusest. Tõepoolest, OP ei hooli matkapäeviku pidamisest, vähe on turistlikku konkreetsust, valitsevad mõtted ja muljed, mis tormlevad kirjutaja meeltes, olgu ta ookeanil, suurlinnas, inimtühjas pampas või kunagise kultuuri varemetel. Keskkond on kogu aeg tähenduslik: maastikud esindavad mentaliteete, vaimulaadi, ideoloogiaid, kirjeldused tihenevad sümboliteks. Näiteks reis mööda viirastuslikku jõge, mis peaks viima uuele tunnetustasandile jms. „Minek ja loits“ on tõeline rändurisemioosis! Reisi olulised pidepunktid on muidugi olemas: OP elab Buenos Aireses, ööbib sadamas seisval Soome laeval, teeb rongisõidu inimharva ja loomakarjadest valitsetud pampasse, proovib elada gautšona Santa Eleana farmis, jätkab rongisõitu Andidesse, naudib mägede ilu, jõuab välja Boliivia pealinna La Pazi Peruu piiril. Kuid veel ei ole ta jõudnud küllalt sügavale pimedusse, kus kõik asjad saaksid selgeks ja lihtsaks (nagu ta oma reisi mütologiseerib). Ta laseb ära sõita teda Soome viima pidanud laeva ja pikendab reisi, et jõuda „veelgi kaugemale primitiivsuse lätetele“. Toomas Haug