Omadusteta mees I–III

Robert Musil (1880–1942) on austria kirjanduse klassik, kelle peateos, romaan „Omadusteta mees”, nõudis talt eluaegset pühendumust, kuid jäi siiski lõpetamata. Musil lõi esseistliku romaani žanri ja tõi ilukirjandusse täppisteaduse analüütilise vaimu, püüdes küll selle abil kirjeldada täppisteaduse mõeldavalt suurimat vastandit – müstilist elamust. „Omadusteta mees” on intellektuaalne romaan, mille täpsust ihalev autor oli tõenäoliselt aeglaseim saksa keeles kirjutanud kirjanik. Esimesed kaks köidet avaldas Musil ise oma eluajal (1930, 1933), kolmas on kokku pandud tema pärandist ja ilmus 1952. aastal. Romaan on iroonilis-satiiriline monument Austria-Ungari keisririigile,  kuid lisaks sellele tekst, mis pole ilmselt puutumata jätnud ühtki inimesele igiolulist teemat. Kirjutatud on romaan vaimukalt keelevägevas, barokselt külluslikus stiilis. Tänu raamatu esseismile võib seda lugeda nii suvalisest kohast lahti lüües kui ka tervikuna – nii võimendavad analoogiad üksteist. Ja lugedes ei tohiks kiirustada – ehk autori sõnul: „See on väga ülbe: ma palun ennast lugeda kaks korda, ositi ja tervikuna.”

Kõige üldisemaks stiimuliks oli kirjanik, mõtleja ja moralist Musilile arusaam, et „mõtlemist väärib tõeliselt ainult üks küsimus – see on õige elu küsimus.”

Romaan sisaldab tõlkija pikemat järelsõna.