Omailma väraval seistes

Siinset esseekogumikku komponeerides märkasin, et teen seda, otsekui koostaksin ühe eestlaste põlvkonna testamenti. Põlvkonna, kes sündis II maailmasõja künnisel, sõjaajal või sõjast jäänud varemetel ning järellainetuses. Põlvkonna, kes võib pidada ennast esimeseks rahuaegseks põlvkonnaks. Ja annaks saatus, et neile järgnenud või järgnevadki põlvkonnad saaksid tunda elamise ilu.

Aga mõistagi on põlvkonna määratlus tinglik, sõltudes sünniajast ja -kohast, juhustest ja võimalustest, või nende puudumisest. Kõik me oleme isiksustena ainukordsed. Ent ometi on midagi, mis meid seob. Eeskätt maa, mille oleme pärinud lugematutelt eelkäijatelt, ja keel, milles kõneldes ja kirjutades oleme loonud nii mineviku, kaasaja kui ka kujutel­dava tõeluse.

Minu põlvkonnale antud aeg hakkab ümber saama. Kaasteelisus taandub mälestusteks. Eluteatris vahetuvad kulissid ja interjöör. Uued tegelasrollid vallutavad lava. Vahetub ka vaatajaskond. Neis muutustes ja üleminekutes ongi tähtis, et saaks üles täheldatud edasi antav ja jagatav vaimne pärand ning sõnum. Kas sellele ka mingi väärtus omistatakse, või hajub kõik tühjusse, seda ei otsusta enam saatja.

Märkasin, et kogu mu looming, mis koosneb eesti kirjanduse ja kultuuri uurimustest, esseistikast, romaanidest, novellidest ja luulest, on kantud testamentlikust hoiakust. Kõik omailmaks saanud eluilm peab saama laiali jagatuks. Nagu mesinik, kes tarude uudistajaile murrab meest nõrguvaid kärgi. Et huvilistest omakorda saaksid uued mesinikud.