Piimaring

„Piimaringis” näeme 18-aastast, kommunismiusku Andreas Wiiki 1965. aasta suvel „astumas ellu”. Pärast ebaõnnestunud katset pääseda õppima Tartu ülikooli, ootab noorukit ees sõjaväeteenistus Nõukogude armees. Enne seda sõidab Andreas autojuhina mõned nädalad Pärnu ümbruses piimaringi, avastades end olukorras, kus teda sunnitakse lunastama oletatava isa pattusid. „Elluastumist” kroonib hoopis kokkupõrge mineviku varjudega.

Piimaringil kohatavatest inimestest saavad killud Andrease enesepeegeldusest. Pool sajandit hiljem vana mehena piimaringile naastes tõdeb Andreas, kuidas mõni unistus on määratudki jääma üksnes unistuseks. Elu liivakellas niriseb aeg vaid allapoole.