Rööbiti kulgevad elud

See leidis aset 9. märtsil 1944. aastal. Olin ostnud pileti romantilisele komöödiale „Zwei in Einer Kleine Stadt” („Kahekesi väikelinnas”), mida näidati Gloria kinos Vabaduse väljakul Tallinna südalinnas. Kell oli pool seitse õhtul, oli väga külm, selges kuupaistelises öötaevas kõrgel mõned valged pilved, kui jalutasin seanssi oodates kino ees. Esmalt kuulsin kauguses nõrka lainetavat põrinat, kõrgel lendava Vene pommitaja tüüpilist häält, seejärel kärgatust, ja üles vaadates nägin kõrgel idataevas eredat valgust, mis triivis aeglaselt sadama poole. Siis veel üks Kadrioru kohal, millele järgnes kolmas. Need olid „vene jõulupuud”. Meid oli nende suhtes põhjalikult õpetatud. Need hiiglaslikud langevarjude abil liikuvad magneesiumsignaaltuled olid mõeldud pommitatavate alade märgistamiseks, mitte nii väga sihtmärgiks olevate regioonide valgustamiseks. Samasugune tulevärk oli eelnenud hävitavatele õhurünnakutele Helsingi vastu ja Narva maatasa pommitamisele vaid mõni päev varem. Taipasin otsekohe, et see oli linnale suunatud suure rünnaku algus.