Ühemõõtmeline inimene

Herbert Marcuse „Ühemõõtmeline inimene” oli üks 1960ndate aastate olulisematest raamatutest. Esmakordselt 1964. aastal ilmununa tunnustati seda kohe kui kaasaja kaalukat kriitilist diagnoosi, mille esilekerkinud uusvasakpoolsed meelsasti üles korjasid kui kapitalistlikke ja kommunistlikke kaasaegseid lääne ühiskondi hukkamõistva süüdistusakti. Kavandatuna ja kirja panduna 1950ndatel ja varajastel 1960ndatel, peegeldab see raamat ajastu lämmatavat konformsust ning avaldab jõulist kriitikat valitsemise ja sotsiaalse kontrolli uute mooduste aadressil. Ometi väljendab see ka radikaalse filosoofi lootusi, et inimese vabadust ja õnne võiks tublisti laiendada väljapoole kehtivas ühiskonnas võimutsevat ühemõõtmelist mõtlemist ja käitumist. Järgides oma varasemas raamatus „Eros ja tsivilisatsioon” sõnastatud nägemust vabanemisest, toonitab Marcuse oma valitsemis- ja rõhumisvormide kriitikas, et seda, mis on, tuleb lakkamatult võrrelda sellega, mis võiks olla – vabama ja õnnelikuma inimeksistentsi laadiga.