Vee pealt lendu

„Vee pealt lendu” ei ole kiiruga ja lihtsasti läbi loetav luulekogu. Lugeja avastab end üsna pea ühest metafoorsest, pisut unenäolisest džunglist, kus kõik on selge ja käega katsutav, kuid samal ajal võib ümbritsev võtta abstraktsema vormi ja moonduda veeks, mille kohal lendu tõusta ja lendama õppida.

Meil kõigil on oma veered ja vered
võtmed aknad kõrbed maailmamered
siniste unenäotoolide triibud
klahvid kerised kardinad olemissiilud

meil kõigil on oma peidumäng
sunnitu õhe kui lahustub äng
meil kõigil on oma kuigi ja ega
vannutus viisi ja vaikusega
vabadus kerkida vee pealt lendama
tõusta ja triivida tiivult endana